Nagu ikka on meile juba tähelepanekuid tehtud, et viimane sissekanne oli 10.juulil. Peaks küll olema Daire kord kirjutada, aga ma ei tea mis tal selle postitusega siin vahepeal juhtus. Seega jätan ma ta seekord vahele ja annan väikse ülevaate meie elust siinpool kera ning loodan, et tema sissekanne saab ühel heal päeval üles riputatud :)
Vahepeal oleme pidanud kalli korterikaaslase Maarja sünnipäeva, kus kõik pugisid ennast kõike head ja paremat täis ning pärast mida mitte keegi enam välja minna ei jõudnud, sest söödud sai üleliia palju. Oleme küll siin hädaldanud, et ei saa endale lubada kõike mida süda ihaldaks, aga praegu oleme aru saanud, et see on olnud üks hea asi. Sest oleme jõudnud sellesse punkti, kus moosisaiade ja jäätise söömine tuleb lõpetada! Meie Dairega olime veel need kes kõige kõvemat häält tegid kui räägiti, et USAs lähevad enamasti inimesed paksuks. Aga kui Eestist ostetud teksasid tuli juba jalga punnitama hakata, siis tuli silmitsi seista tõsiasjaga, et nii ongi..oleme juurde võtnud. Pärast seda oleme ennast korralikult kätte võtnud ja jooksmas käima hakanud või siis muid spordialasid harrastanud.
Run Rest Repeat
Vahepeal on juhtunud ka selliseid asju millest me väga palju kodustele rääkinud pole, aga seda ainult sellepärast, et teid mitte üleliia ette muretsema panna. See oli juunikuu lõpp kui istusin öösel pärast kahte ühe sõbraga Waikiki beachil. Üks hetk märkasime taskulambid käes kahte politseinikku meie poole sammumas. Nad tulid meile teatama, et peame lahkuma kuna rand on suletud öösel kahest viieni. Nad läksid minema ja mina muidugi arvasin, et hea mõte on ikka siia jääda. Veetsime seal veel umbes 5-10 minutit kui märkasime kahte ATV-d meie poole sõitmas, mille pealt astusid maha taas kaks politseinikku (mitte samad). Meilt küsiti kas me teame, et rand on suletud ning järgmine hetk olid neil juba meie dokumendid pihus ja kirjutati kohtukutset!. Küsisin rahulikult ja viisakalt kas kuidagi teistmoodi poleks võimalik olukorda lahendada aga nende reaktsioon selle peale oli vaid see, et nina tõusis kõrgemale. Hirmutasid ainult, et see kõik võib maksma minna 150+ dollarit..olin ehmunud, sest minu jaoks on see siin peaaegu pool minu palgast. Jõudis siis kätte see päev mil pidin rannas istumise eest kohtusse minema (kas ei kõla naeruväärselt?) ja kõik oligi nagu filmis täitsa kohtusaal kohe ja nii ma seal ootasin nagu kriminaal koos teistega oma järjekorda. Õnneks lõppes asi hästi, sest pidin seal ainult ütlema et olen süüdi vms ja siis sain ainult hoiatuse ja pidin maksma vaid 25$. Lihtsalt asja muudab ebaausaks see, et ma ei teinud mitte midagi ebaseaduslikku seal rannaliival istudes..ei joonud alkoholi, ei suitsetanud, ei ujunud jne aga pidin minema kohtusse. Siin kui inimesed keset päeva kanepit teevad ja purjus peaga rooli istuvad siis on see väga normaalne..
Vahepeal sai peetud ka 20 aasta juubelit. See oli üks meeldejääv päev! Alustasime päeva juba väga varakult..sõitsime kell 7 hommikul teisele poole saart, et teha langevarjuhüpet. Olime väga närvis..kuid sinna jõudes oli närvilisus asendunud juba ärevusega. Hakkasime siis lõpuks pisikese lennukiga ülespoole sõitma.. mu instruktor laulis mulle veel sünnipäeva laulugi kui ühel heal hetkel juhtus midagi ja lennuk hakkas alla kukkuma. See oli väga õudne..krahmasin eesolevast mehest hirmunult kinni ja vaatasin enda ümber olevaid hirmul nägusid, kuni ühel hetkel hakkasid intruktorid koos piloodiga naerma..Küll oli nali!! Aga langevarju hüppest siis niipalju, et see oli igal juhul üks vingemaid kogemusi sellel imelisel saarel! Isegi Daire kes meil tohutult kõrgust kardab lubas juba järgmisel aastal korrata :)
Vahepeal saime jaole ka Stairway to heavenile. Nagu öeldakse ''Kolm on kohtuseadus'' siis saime ka meie alles kolmandal korral turvamehest mööda. Sinna on võimalik pääseda ainult sellel ajal kui turvamehe vahetus on ja kedagi seal pole..See on siis trepp mis koosneb 3922-st trepiastmest mida võis kohati lausa redeliks nimetada. Kuid tipus oli väga ilus ja vaev tasus end ära! Laulsime oma väikse laulukooriga taevas ka eesti laule, kõige kõvemini neist kõlas ''eestlane olen ja eestlaseks jään..''
Üks meeldejäävamaid seiklusi saarel oli ka teisel saarel - Molokail käik. See tähendas palju süüa, palju snorgeldamis, palju päikest, palju nalja ja puhkust. Käisime seal oma papaga (fotograafiga)..kes on professionaalne kämpija..ta mõtles kõigele!
Käisime rannas kus on filmitud ka kariibimere piraatide viimase osa stseene ;) Kõige mõnusam asja juures oli see, et olime kõikides randades mida nägime ja kus me ööbisime olime me täiesti üksi.. ainult meie. See oli väga ebatavaline olukord, sest Oahul sellist asja väga ei kohta, aga nii hea on vahepeal kogu linnakärast, tööst ja muredest eemal olla.
Nägime ära ja selle punkti kus kohtuvad saare Lääne- ja Põhjaosa. Sinna tavaturist ise väga ei pääsegi, sest tee sinna on üsna õudne, kuna vihmasaju korral mägedest tulev vesi teeb teeolud peaaegu, et mitteläbitavaks. Ligi pääseb ainult truckiga. Aga seekoht on lihtsalt lummav! Nägime seal oma silmaga hülgeid (monk seal). Selle pildi pealt vist väga hästi näha ei ole kahjuks.
Sellised on siis meie seiklused kahe kuu jooksul väga väga kompaktselt kokku võetuna, sest selle aja sisse jääb veel palju erinevaid hikesid ja muid toredaid seikasid. Aga midagi peab ju Eestis rääkisimiseks ka jääma :D
